« Tagasi

Viitina mõis

Ajalooürikud pajatavad Viitina mõisast nii mõndagi.
1542. a. andis Tartu piiskop Johann mõisa dr. jur. Jürgen Holdschner'ile,
1598. a. müüs tema poeg Cremon Bertram Viitina Otto v. Vietinghoff'ile (arvatavasti on siit pärit ka kohanimi). Vietinghoffide suguvõsa käes oli mõis 1782. aastani, mil läks tütre kaasavarana von Kruedener'ile (Krüdener'ile). Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener (s. Vietinghoff, 1764-1824) oli tookordse Euroopa tuntud suurilmadaam, kelle sulest ilmus mitu Euroopas toona väga tuntud teost, sensatsiooniliseks kujunes kiriromaan "Valerie" (1803). Barbara elas seiklusrikkalt, tegutses Shveitsis ja mujal Euroopas rändjutlustajana, oli seotud vennastekogudusega. Keiser Aleksander I soosikuna mõjutas viimast Püha Liidu rajamisel. 1818.a. tuli Viitinasse tagasi, kus pidas järvetagusel Meegomäel valgustuslikke jutlusi külarahvale. Iga kuulaja sai hiljem mõisaköögist tasuta suppi. Valgustuslikest ideedest kantuna püüdis anda talulastele kooliharidust ja kehtestas laupäeval poolepäevase tööaja. Barbara sunniti loobuma mõisa valitsemisõigusest.
1842. a. müüdi mõis Carl von Jürgensonnile (Joergensohn), kes müüs 1856. a. mõisa edasi krahv Gustav Igelstrom'ile, kes omakorda 1857. a. müüs mõisa Arthur von Riechterile, viimaselt ostis mõisa 1860. a. Gutsav Samson von Himmelstierna.
Viimaseks omanikuks oli aastast 1902 Arthur von Wulf. Eesti Vabariigi tekkimisel mõis riigistati, kuid jäeti laiali jagamata, kuna sinna plaaniti luua põllutöökool.
Mõisa jagamine toimus lõpuks 1924. a., suure osa mõisamaadest ostis välja toonane rentnik.
Silmailu pakub paisutatud Viitina järv, sügavus u. 11 m. Viimastel aastatel on üheks kuulsamaks ja meelelahutuslikumaks ettevõtmiseks Viitina järvel olnud kalapüük unustusse vajunud püügiriista kuuritsaga.