« Tagasi

Rõuge muinasasula ja linnamägi

Rõuge ümbrus on olnud inimese poolt väga ammu asustatud. Asulad tekkisid just veekogude äärde, sest vesi andis toidu ja oli ühendusteeks muu maailmaga.

Umbes 7000 m2 suurune Rõuge muinasasula oli kasutusel 5.-11. sajandini (1956 - 1959 osaliselt läbi kaevatud, arheoloog M. Schmiedehelm). Linnus rajati asula vahetusse naabrusse selleks looduslikult kõige sobivamasse kohta, Liinjärve kõrgele kaldaneemikule 8. saj. Idas oli kuni 3 m kõrgune liivast ja kruusast kuhjatud otsavall, millest võetud söeproovi vanuse järgi ongi linnuse rajamine dateeritud. Kraav ja madalam vall oli ka aheneval läänetipul. Külgedelt nii põhjast kui lõunast kaitsesid linnust looduslikud kõrged ja järsud veerud, valli sinna ei rajatud, võimalik, et oli palkidest kaitsetara.
Aastail 1951 - 1955 kaevati täielikult läbi linnuse u. 850 m2 suurune õuepind (arheoloogid H. Moora ja M. Schmiedehelm). Kultuurkihi paksus oli 40 - 50 cm. Linnus on 6 korda põlenud. Kaevamistel leiti puuehitiste savipõrandate jäänuseid, samuti piki linnuse õue asunud u. 10 m pikkuse palkehitise rusud. Ühe tuleaseme juurest leitud savitiiglikeste ja valamisvormide katkendid viitavad, et siin tegeldi pronksivalamisega. Tuleaseme ümber asetsenud tukiotsad pärinevad väiksemast ehitisest, arvatavasti sepikojast.
Leitud põdra-, kopra-, metssea-, karu-, nugise-, veise-, kitse-, lamba-, sea- ja hobuseluud, samuti ketramise ja luutöötlemisega seotud esemed näitavad, et linnust kasutati pikka aega alalise elamispaigana. Inimesed tegelesid alepõllunduse, kalastamise, küttimisega, vähemal määral karjakasvatusega, osati teha mitmesugust käsitööd.

Kirikukihelkonnana on Rõuget esimest korda mainitud 1613.a. Alevik tänapäevasel kujul tekkis 19. sajandil.